Üliõpilasselts Liivika on meesüliõpilasi ühendav seltskondlik-kasvatuslik organisatsioon, mis asutati 21. aprillil 1909 Riias Riia Polütehnilise Instituudi juures nime all Riia Eesti Üliõpilaste Selts (REÜS). Seltsi asutajateks olid 12 liiget eelkäija seltsi REÜS Laene ridadest ning 11 korporatsioon Vironiast lahkunut. Laenelt on pärit ka sõrmuse kuldne laine – meenutamaks organisatsiooni juuri.
Varajased aastad (1909–1920)
Juba esimesel tegevusaastal liitus seltsiga mitu Pärnu gümnaasiumi lõpetanud noormeest, kelle taustaks oli põrandaalune õppurring „Taim“. Ebasobivate liikmete eemalhoidmiseks kehtestati lihtliikme ja pärisliikme (hiljem noor- ja täisliikme) staatus – prooviaeg pidi näitama uue liikme sobivust.
Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Riia Polütehniline Instituut ning selts tegutses aastatel 1915–1917 Moskvas. Vabadussõjas osales vähemalt 70 liiviklast. Tegevus taastati 16. veebruaril 1920 Tallinnas ning sama aasta lõpus otsustati see viia Tartusse.
Tartusse kolimine (1921)
Selts registreeriti 21. veebruaril 1921 Tartu Ülikooli juures uue nime – Üliõpilasselts Liivika – all. Nime „Liivika“ pakkusid välja Herman Anderson ja Jaan Kivisild; hääletusel jäi see peale variandile „Liivi“.
1928. aastal võeti Hermann Everti eestvõtmisel vastu kodukord, mis kehtib reguleerimata küsimustes tänaseni. 1936. aastal (mõnes allikas 1937) asutati seltsi koondis Tallinnas.
Enne okupatsiooni
Enne seltsi sulgemist 1940. aastal kuulus Liivikasse 333 liiviklast – 159 üliõpilast ja 174 vilistlast – organisatsioon oli jõudnud täie õitsengu aega.
Okupatsioon ja pagulus (1940–1990)
Nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal keelustati seltsi tegevus. Vilistlased, kellel õnnestus emigreeruda, asutasid koondised Rootsis, Kanadas, Austraalias, Saksamaal ja Ameerikas, hoides traditsiooni elus aastakümneid paguluses.
Eestis organisatsioonina tegevust ei olnud, kuid vilistlased said mitteametlikult kokku – näiteks Piistaojal 1971 ja Merivälja kokkutulekutel 1972–1976.
Taasasutamine (1990–1996)
- 13. märts 1990 – Tallinna Polütehnilise Instituudi (hilisem TTÜ) juures registreeriti taas seltsi põhikiri, taastajaid oli 13
- 23. juuli 1990 – Tallinna Linnavalitsus kinnitas vilistlaskogu põhikirja
- 28. juuni 1991 – Tartu Ülikooli nõukogu kinnitas seltsi põhikirja (taasasutamiskoosolek oli 20. juunil 1991)
- 1996 – Elmar Järvesoo soovil ja tema lese Aino Järvesoo toel sai selts maja K. E. von Baeri tänaval
Täna tegutseb selts Tartus, Baeri 7 majas. Pealinnas hoiab traditsiooni elus Tallinna vilistlaskogu.
Silmapaistvad vilistlased
Liivika vilistlaste hulgas on olnud mitmeid eestlasi, kes on jätnud märkimisväärse jälje nii Eestis kui maailmas.
Juhan Kukk (1885–1942) oli majandusteadlane ja poliitik: rahaminister, Eesti Panga direktor ning riigivanem aastatel 1922–1923. Ta oli üks seltsi asutajatest ja sõnastas seltsi lipukirja. NKVD vahistas ta 1940. aasta oktoobris ja ta suri 1942. aastal Arhangelskis.
Märt Raud oli seltsi asutajaliige, põlevkivitööstuse rajaja ja vilistlaskogu esimees kuni 1940. aastani.
Paul Keres (1916–1975) kuulus Liivikasse juba 1930. aastate keskel – 1934. aasta kevadel võitis selts malevõistlused just tänu temale. Ta õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat ja temast sai üks kõigi aegade suurimaid maletajaid: ta oli aastakümneid maailma tugevaimate hulgas ja jäi neljal korral kandidaatide turniiril teiseks. Eesti rahvuskangelane, kelle nägu kaunistas 5-kroonist rahatähte.
Jüri Tarmak (1946–2022) oli esimene eestlane, kes võitis kergejõustikus olümpiakulla. 1972. aasta Müncheni mängudel ületas ta rullstiiliga 2,23 meetrit – tulemus, mis tõi kuldmedali. Tarmak oli viimane olümpiavõitja, kes kasutas sel ajal juba väljasuremas olevat rulltehnikat.
Trivimi Velliste (snd 1947) on eesti poliitik ja diplomaat, kes õppis Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat. Ta oli Eesti Vabariigi välisminister aastatel 1992–1994 ning Eesti suursaadik ÜRO juures aastatel 1994–1998. Velliste on peetud üheks Eesti taasiseseisvumise oluliseks jõuks.
Paul Öpik (1891–1963) oli pankur – riigikassa juhataja, Eesti Panga direktor ja Pikalaenu Panga president.
Põhimõtted
Kohusetunne kasvagu, et sundus võiks kaduda!
See juhtmõte on kirjas juba 1928. aasta kodukorra tiitellehel. Usume, et sisemisest veendumusest sündinud tegutsemine on alati tugevam kui välisest survest tulenev.
Võrdõiguslikkus
Liivikas puudub range sisemine hierarhia ja ülemäärased auastmed. Noorliikmetel on kõik õigused peale hääleõiguse, mille saab kaasvõitlejaks saades. Igaüks panustab oma võimete ja soovi kohaselt, ilma et keegi peaks end alamaks pidama.
Kainuse põhimõte
Üheks Liivika asutamisest pärinevaks eripäraks on alkoholi mittetarbimise põhimõte seltsiruumides. See eristab meid paljudest teistest üliõpilasorganisatsioonidest ning rõhutab, et väärtuslikku seltskonda ei vaja kunstlikke abivahendeid.
Vaba mõtlemine
Selts väärtustab intellektuaalset vabadust ja avatud arutelu. Erinevad vaated on teretulnud – mitmekesisus rikastab ja sundib mõtlema. Liikmete isiklikud maailmavaated on nende endi asi.
Head kombed
Head kombed ja viisakas käitumine – nii väikeses ringis kui ka suuremas seltskonnas – on meie liikmetelt loomulikult oodatavad.
Juhtimisoskus
Initsiatiiv ja juhtimisoskus on seltsisiseselt kõrgelt hinnatud. Liivika on hea koht nende oskuste arendamiseks turvalises ja toetavas keskkonnas, kus eksimisõigus on tagatud.
Poliitiline sõltumatus
Selts ei võta poliitilisi seisukohti. Liikmed säilitavad oma isiklikud maailmavaated sõltumata organisatsioonist.
Sümboolika
Sõrmus
Liiviklaste tähtsaim märk on sõrmus – tagasihoidlik, kuid tähendustihe. See ei ole uhkeldamiseks, vaid ühtsuse märgiks. Sõrmus võeti kasutusele 1937. aastal; selle kujunduse konkursi võitis Leo Laur.
Sõrmus kannab nelja elementi:
- Vapilõvi (ametlikes kirjeldustes leopard) – mehisuse sümbol
- Kuldne laine – viide eelkäija seltsi REÜS Laene nimele ja organisatsiooni juurtele Riias
- L-täht tammelehtedega – Liivika ning isamaa-armastuse märk
- Motto – „Ex solo ad solem soli patriae“
Müts
Liiviklased kannavad valge põhja ja tumesinise äärega üliõpilasmütsi. Erinevalt korporatsioonidest ei ole Liivikal korporatsiooni värve ega sõjalist atribuutikat nagu rapiirid.
Lipp
Sõjaeelne lipp kadus ajaloo keerises. Uus lipp õnnistati sisse 1999. aastal seltsi 90. aastapäeval. Lipp on kahepoolne – ühelt poolt sinine, teiselt poolt hall – ja hõbedaste narmastega.
Sinisel poolel on moto „Ex solo ad solem soli patriae“, selle all kuldne tammelehega L-täht ja asutamisaasta 1909. Hallil poolel on kiri „Üliõpilasselts“ vapilõvi kohal ja „Liivika“ kuldse laine kohal.
Motto
„Ex solo ad solem soli patriae“ – Maa pinnalt päikese poole, ainsa isamaa hüvanguks.
See on kutse tõusta kõrgemale ning pühendada oma kasv millestki enamale kui iseendale. Motto sõnastas seltsi vilistlane Juhan Kukk; sõrmusel kannavad liiviklased seda alates 1937. aastast.